Olümpialiikumine paraneb pidevalt, kuid lisaks positiivsele on selle arengus kahjuks ka negatiivseid suundumusi. ROK pöörab mängude probleemidele siiski palju tähelepanu ja püüab võimaluste piires neid lahendada.
Kaasaegse olümpialiikumise peamiste suundumuste hulgas on palju positiivset. Eelkõige puudutab see noorte olümpiamängude korraldamist. Esimesi suvemänge hakati pidama alles 2010. aastal ja talviseid - alates 2012. Noorteolümpia eelkäijad olid maailmavõistlused, kus osalesid juunioride sportlased, kelle vanus oli vahemikus 14–18 aastat. Selliste ürituste korraldamise eesmärk oli soov kaasata noori ametlikku olümpialiikumisse, aidata juunioridel oma andeid realiseerida ja leida ka tugevaid sportlasi, kes on väärt oma riiki järgmistel mängudel esindama.
Teine positiivne trend oli naiste järkjärguline kaasamine olümpialiikumisse ja soolise asümmeetria korrigeerimine. Kuni 1981. aastani polnud ROK-i liige mitte ükski naine, kuna otsuse komitee koosseisu kohta tegid selle osalised, s.o. mehed. Isegi 1999. aastal oli ROK-i 113 inimese hulgas vaid 13 naist ja naised hakkasid naiste spordialasid tunnustama olümpiamängudel pärast 2000. aastat, kui Sydney olümpiamängude sportlased üritasid tõestada, et suudavad vääriliselt võistelda. Naiste spordisse suhtumine on praegu mitmetimõistetav, kuid selles küsimuses on siiski välja toodud positiivsed suundumused.
Kahjuks on negatiivsuses teatud osa. Hoolimata asjaolust, et ROK-i liikmete avalduste kohaselt on tänapäevase olümpialiikumise peamine eesmärk parandada erinevate riikide kodanike vastastikust mõistmist, täheldatakse vastupidist suundumust. 1964. aastal olümpiamängude raames toimunud jalgpallimatši ajal alustasid kohtunike tegevusega rahulolematud fännid võitlust, milles hukkus üle 300 inimese ja üle 600 sai raskelt vigastada. Olümpiaideoloogia, mille aluseks on armastus, vastastikune mõistmine ja õiglus, ei tööta alati ja kahjuks muutuvad mängude tulemused sageli tõsiste skandaalide tekkeks. Näitena võib tuua Salt Lake City olümpiamängud.
Ja lõpuks, veel üks ebameeldiv tendents oli liikumise liigne politiseerimine. Üksikud sportlased või isegi terved riigid korraldavad boikoteid või, mis veelgi hullem, näitavad üles täielikku lugupidamatust, rikkudes demonstratiivselt ürituse reegleid. Isegi 2014. aasta Sotši olümpia põhjustab palju poleemikat ja Ameerika kongressi esindajad pakuvad isegi ühist USA-Euroopa boikotti. Kahjuks saavad vaid vähesed poliitikud aru, kui hävitavad sellised tegevused on kogu olümpialiikumise jaoks.
