Vanus mõjutab sportlaste füüsiliste võimete avalikustamist. Sportliku vormi haripunkt saavutatakse umbes 20-aastaselt ja pärast seda toimub järk-järguline langus. Sellegipoolest on näiteid nii väga noorte kui ka väga eakate sportlaste edukatest esinemistest.
Olümpiamängude ajaloos on noorim meister prantslane Marcel Depaye. Ta võitis 1900. aastal Hollandis kuldmedali, tegutsedes sõudmise võistlustel kahekordse võistluse roolimehena. Eelmine rool oli liiga raske, nii et selle asendas laps. Tema täpne vanus pole teada, kuid ajaloolaste sõnul oli sel ajal 8-10 aastat.
Samuti väärib märkimist Kreeka võimleja Dimitrios Lundras, kellest sai 10 aasta ja 218 päeva vanuselt paralleelbaarides pronksmedalist 1896.
Naiste seas on noorim olümpiakulla võitja iluuisutaja Kim Yoon Mi Lõuna-Koreast. Ta võitis oma meeskonnas lühiraja teatevõistluse 1994. aastal Lillehammeris.
Praegu on olümpiamängudel osalemiseks selged vanusepiirangud, seega jäävad need olümpiavõitjad noorimaks võistluste ajaloos. 14–18-aastaste sportlaste jaoks korraldatakse noorte olümpiamängud eraldi, juunioride võistluste võitjatel on aga õigus osaleda olümpial koos täiskasvanud sportlastega.
Igal olümpiaspordil on erinevad vanusepiirangud. Nii et näiteks käsipallurid ei tohiks olla nooremad kui 18-aastased ja võimlejad - 16-aastased. Ühelgi spordialal ei lange vanusekate alla 14 aasta. 2012. aasta Londoni olümpial oli noorim meister Leedu ujuja Ruta Meilutite. 100 meetri rinnuliujumise võitis ta 15-aastaselt ja 133 päevaga, püstitades Euroopa rekordi.
