1924. aastal korraldati Pariisis olümpiamängud. Teist korda sai nende spordiürituste toimumiskohaks Prantsusmaa pealinn, möödudes mänguprojektide võistlusel Barcelonast, Rooma, Los Angelesest, Prahas ja Amsterdamist.
1924. aastal võttis mängudest osa 44 riiki. I maailmasõja ajal aset leidnud agressiooni tõttu ei lubatud Saksamaal endiselt osaleda olümpialiikumises. Nõukogude meeskond ei saanud võistlustel osaleda ka seetõttu, et enamus maailma riike seda riiki ei tunnustanud. Esiteks saatsid oma sportlased mängudele sellised riigid nagu Eesti, Läti, Leedu, Haiti, Ecuador, Iirimaa, Mehhiko ja Uruguay. Kõige rohkem sportlasi esindas Prantsusmaad.
Neil olümpiamängudel võis juba näha paljusid atribuute, mis on praeguseks muutunud selliste võistluste lahutamatuks osaks. Toimus mängude ava- ja lõputseremoonia, kus osales ka Prantsusmaa president. Ilmunud on olümpiamoto, mis kõlab järgmiselt: “Kiirem, kõrgem, tugevam!”. Mängud meelitasid kohale suure hulga pealtvaatajaid ja nende korraldus suutis end ära tasuda. Järk-järgult muutub olümpiaad mitte ainult spordiürituseks, vaid ka omamoodi demonstratsiooniks selle riigi arengutasemel, kus see toimub.
1924. aasta mängud olid aga tänapäevastest väga erinevad. Näiteks võisid naised võistelda piiratud arvul erialadel. 19 spordialast osalesid nad ainult sukeldumise, ujumise, vehklemise ja tennise võistlustel.
Võistkondade mitteametlikes edetabelis said Ameerika Ühendriigid esikoha. Kõige kõrgemaid tulemusi näitasid Ameerika sportlased - jooksjad ja hüppajad. Samuti võitsid mitmed kuldmedalid nii meeste kui ka naiste ujujad ja tennisistid.
Märkimisväärse marginaaliga teine oli Soome võistkond. Selle riigi 14 kuldmedalist 5 võitis jooksja Paavo Nurmi, nii üksikjooksus kui ka teatevõistkonna koosseisus.
Kolmas oli turniiri perenaine - Prantsusmaa. Ta esitas olümpiamängudele jalgratturite ja kaalusõitjate võimsaima meeskonna.
