Olümpiamängud on suurimad rahvusvahelised võistlused, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant. Sportlaste vastuvõtmine on riigi auasi. Ajaloos oli aga hetki, mil kõige olulisem spordisündmus tuli ära jätta.
Olümpiamängude ajalugu jaguneb muistseks ja tänapäevaseks. Esimene mainimine olümpiamängude dokumentides pärineb aastast 776 eKr. Sel ajal korraldati iga viie aasta järel suurimaid spordivõistlusi. Mängude ajal olid kellaajad kohustatud kehtestama vaherahu, et miski ei takistaks kreeklasi võistlustel osalemast ja vaatamisväärsusi nautimast. Sageli rikuti seda reeglit, kuid see ei seganud võistluse edukust.
Pärast roomlaste võimuletulekut oli tohutu paus olümpiamängude pidamises. Pärast seda, kui kristlus sai ametlikuks usundiks, langesid olümpiavõistlused paganluse ilminguks. Aastal 384 AD keelas keiser Theodosius I mängude pidamise, mis kestis kuni 1896.
Kaasaegsete olümpiamängude ajalugu on kokku vaid kolm tühistatud võistlust. Kõik nad ei toimunud seoses maailmasõdadega. Esimene läbikukkumine oli 1916. aasta suveolümpia. Nende osalus kavandati Berliinis ja uus staadion oli juba võistlusteks valmis. Seoses Esimese maailmasõja puhkemisega tühistati kuuendad olümpiamängud.
Kaheteistkümnendad suveolümpiamängud pidid toimuma Tokyos 1940. aasta sügisel, kuid 1937. aastal tähistati teise Hiina-Jaapani sõja algust. Olukorra päästmiseks kolis Rahvusvaheline Olümpiakomitee mängud Helsingisse, kuid pärast II maailmasõja puhkemist tuli neist täielikult loobuda.
Kolmeteistkümnenda suveolümpiamängude korraldamise õigus läks Londonisse. Need ei olnud lihtsad võistlused, need pidid toimuma ROK-i viiekümnenda aastapäeva aastal ning selleks ajaks olid kavas grandioossed pidustused. Käimasoleva sõja tõttu otsustati mängud siiski ära jätta. Londonis oli võimalik korraldada esimesed sõjajärgsed mängud, mis peeti 1948. aastal.
