Olümpiamängud mitte ainult ei tõsta riigi prestiiži teiste riikide seas, vaid põhjustavad ka suuri rahalisi kulutusi. Sellele vaatamata peavad kõik riigid oma kodus olümpialeegiga kohtumiseks au, kuid ei kavatse selle suurepärase spordisündmuse korraldamise üle.
Kõige kallimad mängud peeti Pekingis 2008. aastal. Siis maksid need Hiinale 40 miljardit dollarit. On tähelepanuväärne, et selline summa ei teinud Hiina majandusele absoluutselt mingit kahju - riigil on piisavalt kapitali, et ehitada uusi metrood, spordirajatisi ja muuta olümpiamängud edukaks.
Enne seda Hiinas toimunud spordiüritust kasvasid maksutulud 20–30 protsenti ja eelarvepuudujääk vähenes sel ajal 3% -lt (2002) 1% -le (2007). On tähelepanuväärne, et ainult 20% kogusummast kulutati olümpiaprojektide ehitamiseks. Ülejäänud osa investeeriti pikaajalisse infrastruktuuri. Näiteks anti üks objekt Pekingi teaduse ja tehnika ülikoolile.
Muud kallid mängud on Montrealis peetavad 1976. aasta võistlused. XXI olümpiamängud läksid riigile maksma 20 miljardit dollarit. Pealegi kulus riigil nii suure võla tasumiseks 30 aastat. Ja enne kahekümnenda sajandi lõppu kehtestas Kanada tubakatoodete müügilt 20% -lise maksu.
Väärib märkimist, et nii suurt summat ei raisatud - Montreali olümpiamängudest on saanud üks põnevamaid ja värvikirevamaid saateid miljonitele inimestele kogu maailmast. Kui palju tulekahju Ateenast Kanadasse saabumine oli pelgalt kulu - seda tehti kosmosesatelliidilt välja lastud laseriga. Ottawast Montreali kanti üle 500 sportlast, kellest igaüks ületas kilomeetri. Spordiareenile paigaldati kaks tohutut ekraani, mis edastasid võistlusi huvitavate hetkede aegluubis kordustega ning olümpiastaadionile ehitati kõrgeim kaldtorn.
Huvitaval kombel oli avatseremoonial kohal kogu Inglismaa kuninglik perekond ning Elizabeth II tütar Anna osales hobuste võistlustel. Samuti mäletas seda olümpiat asjaolu, et võistluste omanikud ei võitnud esimest korda mängude ajaloos ainsatki kuldmedalit. Kanada koondise notsu pangal oli ainult 5 hõbemedalit ja 6 pronksi.
