Traditsioon olümpialeegi süütamiseks mandrite vahel levinud taskulambist sündis Saksamaal. Olümpia teatejooksu leiutas 1936. aastal Berliinis peetud olümpiamängude komitee peasekretär Karl Dim.
Kuulus skulptor Walter Lemke lõi esimese olümpiatõrviku projekti. See oli Olümpial valgustatud tohutu paraboolse peegliga ja viidi Berliini vaid 12 päeva ja 11 öösel. Teatevahetusest võttis osa 3331 inimest, kes ületasid 3187 km pikkuse raja.
Hiljem, 1938. aastal, tegi saksa režissöör Leni Riefenstahl filmi sellest teatevõistlusest, mida hüüti Olümpiaks.
Traditsiooni kohaselt kandsid olümpiatõrvikut jooksjad, kuid mõnikord kasutati selle teisaldamiseks muid transpordimeetodeid. Teda veeti laeva, lennuki, kanuu ja isegi kaameliga. Teel Melbourne'i olümpiamängudele 1956. aastal kandsid tõrvikute kandjad tõrvikut hobusel, sest nende teekonna ajal toimusid Stockholmis ratsutamisvõistlused.
1976. aastal tegi olümpialeek fantastilise teekonna. Olümpias muudeti see raadiosignaaliks ja seejärel edastati see satelliidi abil Kanadasse. Seal aktiveeris raadiosignaal laserkiire, mis süütas uute olümpiamängude tule.
Olümpiatõrvits külastas ka merepõhja. Aastal 2000 kandis ta bioloog Wendy Craig-Duncan Austraalia ranniku lähedal Suur Vallrahu. Taskulamp põles suurepäraselt vee all tänu spetsiaalsele sädelevale koostisele, mille teadlased spetsiaalselt selle sündmuse jaoks välja töötasid.
Pikima tööajaga tõrviku releed kutsuti kogu maailmas. See kestis 78 päeva ja toimus 2004. aastal. Olümpiatuli levis käest kätte 11 400 tõrvikukandjat. Ta läbis 78 000 kilomeetri pikkuse distantsi. Maailma tõrviku relee ajal külastas olümpiatuli esmakordselt Aafrikat ja Lõuna-Ameerikat. Teda viidi läbi kõigis linnades, kus olümpiamängud olid varem toimunud. Tõrvikute teatevõistlus algas ja lõppes Ateenas, kus toimusid 2004. aasta suvemängud.
