Olümpiamänge hakati pidama VIII sajandil eKr. Vana-Kreeka territooriumil Olümpia piirkonnas, mida peeti sel ajal pühaks kohaks. Nende esinemise kohta on mitmeid legende, millest peamine on kuningas Ifite legend, kellele Apollo preester andis käsu pidada olümpiajumalate auks sportlikke pidustusi. Sellist spordifestivali oli vaja sõja lõpetamiseks, mis sel ajal Kreekat kiusas. Sportlaste ja pealtvaatajate turvalisuse eest hoolitsedes määrasid avaliku elu tegelased pikka aega mängude korra.
Mängud polnud konfliktide koht, seega oli kõige olulisem reegel igasuguse relva täielik keelustamine. Olümpiamängude ajal sõlmiti kogu Kreekas sõdivate piirkondade vahel vaherahu.
Teine põhiprintsiip oli osalevate sportlaste ausus. Hoolimata asjaolust, et antiik-Kreeka kodanikele dopinguskandaalid ei olnud tuttavad, üritati neil päevil juba osalejaid või kohtunikke altkäemaksu anda. Sellise ebasportliku käitumise eest tabatud sportlasele võidakse anda kehaline karistus või trahv suur summa.
Olümpiamängudest võis osa võtta iga vabalt sündinud kreeklane ning teiste riikide orjadel ja sisserändajatel ei lubatud võistlust. On arvamus, et Aleksander Suur pidi võistlustel osalemiseks tõestama oma kreeka päritolu.
Olümpiamängude esimene ja viimane päev olid pühendatud ohverdustele. Igal sportlasel oli oma patroonjumal, kelle poolehoiu ja abi ta üritas kingituste toomisega saada.
Isegi siis ei hakanud sportlaste väljaõpe triivima, vaid möödus linna austatud linnakodanike range kontrolli all. Olümpiale eelnenud aasta jooksul treenisid sportlased ja siis ületasid norme. Võib öelda, et Vana-Kreekas oli rahvuskoondise kvalifikatsioon, mille tulemusel lubati võistlema tugevaimad osalejad. Viimane kuu enne olümpiamänge viidi treeningud läbi eriti intensiivsel režiimil ja treenerite juhendamisel.
Mängude programm laienes väga järk-järgult. Algselt hõlmas see ainult üheetapilist jooksu, s.t. 192, 27 m. Aastate jooksul on lisandunud uusi spordialasid: jooksmine 2. etapile, hüpped, maadlus ja kuuli ning viske heitmine, vankrisõidud.
Olümpiamängude võitnud sportlane sai preemiana loorberipärja ja temast sai üks oma linna austatumaid elanikke. Kolmekordne meister võiks isegi oma kuju panna!
Pealtvaatajad osalesid mängudel tasuta, kuid juba iidses Hellas oli seksuaalne diskrimineerimine. Ainult mehed võisid tegevust vahetult jälgida, samal ajal kui naisi ähvardas mängudel osalemise eest surmanuhtlus. Ainus erand oli Demeteri preestrid, kellel lubati teenida oma jumalannat.
Olles eksisteerinud enam kui 10 sajandit, aastal 394 A.D. Olümpiamängud tühistas Rooma keiser, kes istutas aktiivselt kristlikku usku.
